Üks eriline päev Tooma houstekasvanduses

7 septembril tähistas Tallinna Hipodroom suvehooaja lõppu. Suvele pandi punkt erilise VIP-võidujooksuga, millest võtsid osa hipodroomi omanikud, juhatus ja sponsorid.

Võidujooksus osales kõigest neli hobust. Favoriidil Keep Me Tooma sõitis hipodroomi omanik Mats Gabrielson. Viieaastane ruun kinnitas ekspertide ennustusi – ta tuli finišisse esimesena ja sai seega turniirivõidu. Keep Me Tooma, nagu ka paljud muud Eestis võistlevad Ameerika traavlid, on sündinud Mats Gabrielsoni hobusekasvanduses Tooma talus.

Kui Valentina pakkus välja, et kogu hipodroomi meeskond saaks kokku ja külastaks hobuste aretusega tegelevat Tooma talu, olime meelsasti nõus. Vaatamata sellele, et väljasõiduks valitud päeval kattis taevast paks pilvetekk ja ei olnud lootustki, et vihm järele jätaks, olime väga kindlalt meelestatud – me sõidame tallu, tulgu, mis tuleb!

 Valentina rääkis, et hipodroomil töötatud aastatele vaatamata pole ta kordagi talus kohal käinud, mis siis, et talus aretatakse Ameerika traavleid ja paljud neist võistlevad ka Tallinnas.

На изображении может находиться: небо, дерево, дом, трава, облако, на улице и природа

Talu asub vaikse ning maalilise Тооmа küla lähedal, Tallinnast 130 kilomeetri kaugusel. Kuigi ilmataadil ei paistnud olevat vähimatki kavatsust meid rõõmustada ja pilved püsisid kindlalt taevas, ootasime põnevusega huvitavat ekskursiooni, mida kohalik haldur Martin meile korraldada lubas. Juba temaga suhtlemise alguses saime aimu tema sõbralikkusest – mees kordas meile kannatlikult teejuhiseid, veel ja veel, samal ajal, kui me maadlesime Google Mapsiga ja sõitsime ringiratast metsa vahel, pöörates ikka ja uuesti valele teele.

 Kui me lõppude lõpuks õige tee leidsime ja jõudsime sõitja kujukesega kaunistatud värava ette, kust nägime kenasid punasest puust talle, jättis ka vihm järele ja pilve tagant tuli lõpuks välja päike. Pidasime seda heaks endeks.

 

 

Värava juures tervitas meid siiralt naeratades Martin ise – talu noor haldur.

 

 – Mida te näha sooviksite?

– Kõike! – vastasime kooris ja Martin juhatas meid peatalli.

 Martin alustas ekskursiooni sellest, et selgitas meile – kõiki Tooma talu märasid viljastatakse kunstlikult. 

– Siin spetsiaalsetes kapslites hoitakse külmutatud spermat, – lausub Martin ja osutab suurele metallanumale, mis meenutab vaati. – Siin on veterinaarkabinet. Viljastamist teostatakse ainult siis, kui hobused on selleks tõesti valmis. Märadega talli juures hoitakse kindlasti täkku, et märade hormoonide tootmist stimuleerida. Kui mära on viljastamiseks valmis, tuleb kohale veterinaar ja teostab viljastamise protseduuri. Mõnikord tehakse seda isegi öösel. Muidugi ei ole iga protseduur alati edukas ja mõned märad ei viljastu. Aga tänavu on meil pea kõik märad viljastunud.

Kuulates tähelepanelikult Martinit, jalutame tallis ringi. Hetkel on siin tühi, hobused on karjamaal ja meil on võimalus näha kõike pisidetailides. Kõikides latrites on üles pandud kaamerad.

 – Praegu on meil rahulik aeg. Kevade hakul algab kõige kiirem periood – varssade sündimise aeg. Kogu selle aja vältel jälgime märasid väga tähelepanelikult. Kui jõuab kätte sünnitamise aeg, hakkavad hobused higistama ja seda on andurite kaudu näha. Ka hobuseid kaamerate kaudu jälgides saab aimu, et nüüd on aeg veterinaari number valida, – selgitab Martin.

Hobustele antakse kohalikult toodetud hobusetoitu. Enne osteti see sisse, aga tootekvaliteet langes pidevalt, seetõttu otsustas juhatus hakata kasvatama vilja oma põldudel, et traavlid saaks parimat toitu.

 Liigume tallist õue ja näeme meie ees laiuvaid rohelisi põlde. Talli territoorium on väga suur, pea 90 hektarit. Reeglite järgi on igale hobusele arvestatud üks hektar maad. Martin pakub välja minna vaadata varsad üle, tee peal räägib natuke ka enda kohta.

 – Tooma talu kuulub rootslastele ja tegutseb juba ligi 30 aastat. Siin on töötanud mu isa, pärast sõjaväge ühinesin temaga ja hakkasin teda abistama. Nüüd juhatan talu ise. Üldiselt on mind alati hobuste poole tõmmanud, kuid ajapikku sain aru, et hobusport ei ole minu jaoks. Mulle lihtsalt meeldib olla hobuste lähedal. Siin aga näete meie sirgunud varssasid, – osutab Martin.

 

 Jõuame koplisse ja meie juurde hakkavad kogunema ja meid huviga uurima uudishimulikud varsad. Nad on emadest juba lahutatud (tavaliselt juhtub see poole aasta vanuselt) ning nüüd valmistatakse varssasid ette võistlusteks. Tuleb välja, et talus mitte ainult ei aretata hobuseid, vaid ka treenitakse tulevasi sportlasi. Selleks on territooriumil püsti pandud spetsiaalne karussell, kus varsad treenivad ja tugevdavad oma lihastikku. Keskmiselt kulub hobuse spordikarjääriks ettevalmistamiseks ligi aasta.

– Kõik meie hobused kantakse Rootsi registrisse, selleks viiakse nad passi saamiseks Rootsi, ja tuuakse siis tagasi, et nad saaksid treeningutega alustada. Rootsi register võimaldab hobustel võtta osa suurte auhindadega võistlustest. Nende karjäär algab enam-vähem ühtemoodi. Kõigepealt teevad hobused oma esimesi starte, kaheaastaselt aga osalevad Baby race võistlustes.

 Samal ajal, kui me jalutame edasi, keskendunult veeloike vältides, pöörab Martin meie tähelepanu kaugemale koplisse – seal jalutab üksinduses juba suuremaks kasvanud ja võistlusteks valmis sportlane-traavel. Mõne hetke pärast jõuame traadiga eraldatud suure karjamaa juurde. Martin ronib sellest kärmesti üle ja hoiatab – traat on madala elektripinge all. Varsad jalutavad tihtilugu igasse suunda laiali ja et nad ära ei kaoks, ongi vaja taolisi ohutusmeetmeid. Martin vaatab meid tähelepanelikult ja küsib siis:

 – Ega te hobuseid karda?

– Muidugi mitte, – naeratame.

 Siis saame aga aru, miks ta seda küsib. Eemal sööb karjamaal terve kari – märad liiguvad siin varssadega ringi. Nähes meid juba kaugelt, kiirustavad varsad meie juurde ja nende järel tulevad rahulikult nende emad.

– Karja lähedal tuleb olla ettevaatlik. Püüdke hoida ääre ligi ja karja keskele mitte sattuda. Täiskasvanud märad saavad muidugi aru, et inimestega tuleb viisakas olla. Väiksemate jaoks olete te aga kui mänguasjad, – selgitab Martin. 

 Otse loomulikult oleme juba minuti pärast karja keskel, varssade poolt ümbritsetud. Sel ajal, kui paitame nende päid ja laseme end nuusutada, hakkavad mõned varsad ennastunustavalt meie jopesid mäluma. Kui Martin lasi kuuldavale efektse hüüatuse, jooksid hobused laiali nii kiiresti, et nende kapjadest lendas kõrgele õhku mullatükke. Siin, Tooma talus, tunnevad hobused ennast vabana ja seda atmosfääri ei ole võimalik ka inimesena mitte tunda.

 

Praegu on tallis ligi 60 hobust. Kuni varsad on veel pisikesed, loetakse nad emaga üheks ühikuks. Seejärel registreeritakse nad eraldi. Vahel harva küündib Tooma talu hobuste arv üle 100.

 – Kuidas te neid kõiki jälgida jõuate? – imestame.

– Selle seadme abil, – Martin näitab elektriseadet. – Kõik meie hobused on kiibistatud.

 Vesteldes jõuame talli juurde ja otsustame endid natuke soojendada. Siseneme kööki. Martin valmistab peremehelikult teed ja näitab meile magnettahvlit seinal. Sellele on märgitud kõikide koplite nimed ja hobuste arv. Iga päev teostavad töötajad ringkäiku ja jälgivad, et üksi hobune kaduma ei läheks.

***

Sel ajal, kui me sooja teed jõime, ühines meie vestlusega Martini isa Valdemar, kes samuti talus töötab. Tema järel lonkis tuppa suur peni ja viskas end ukse juurde maha, meie juttu pealt kuulates. Tuba muutus iga hetkega aina hubasemaks.

 Martini isa rääkis meile veidi hobuste selektiivse aretamise peensustest. Talli omanikud on aretamisest väga huvitunud ja armastavad eksperimenteerida – hobuste aretamine on nende jaoks loominguline tegevus. Nad peavad talus regulaarselt aru, keda kellega ristata ja mis proportsioonides geenimaterjali lisada. Mõnikord tuuakse Tooma tallu spetsiaalselt tõuparandamiseks hobuseid Ameerikast. Tooma talu on tänapäeval traavlispordi maailmas tuntud tootemark ning ostjad teavad, et siin müüakse parimate omadustega hobuseid.

 – Enne suuri Elite Loppeti võistlusi toimub Rootsis igal aastal oksjon, millele pääseb vaid väga piiratud arv hobuseid. Oleme mitu korda seal oma hobuseid müünud. Nüüd müüakse hobuseid ainult otse tallides, – selgitab Martin. Kõige kallim hobune läks uuele omanikule maksma 90 000 eurot. Kõige rohkem raha toovad sisse just täkud. Kui tootjal õnnestub aretada suurepäraste näitajatega täkku, võib öelda, et ta on omale muretu elu kindlustanud. Ainult tootja sperma ostmiseks peab tellija maksma 5000 euro ringis, pärast varsa kandmist registrisse peab omanik välja käima veel mitu tuhat. Sellepärast on see väga tulus äri.

 – Mida teete hobustega, kes võistlusteks ei kõlba?

 – Me ei müü kunagi praak- või haigeid varssasid, isegi mitte allahindlusega, kuna hoiame väga oma mainet. Märad jätame alles, kuna nad võivad veel järglasi anda, varssasid püüame anda teistesse taludesse.

 Eraldi tuleb märkida Tooma talu humaanset suhtumist loomadesse. Kõik talule kuuluvad hobused tuuakse pärast nende karjääri lõppu tallu tagasi. Nii et siin näeb külg-külje kõrval mitte ainult tulevasi sportlasi, vaid ka pensionil tšempione.

 Väljas hakkas tasahaaval hämarduma ja hakkasime end vastumeeli kodu poole sättima, kuigi soovisime, et meie vestlus kestaks veel. Meid ära saates kutsus Martin meid kevadel uuesti külla varssade sündimist vaatama ning, kes teab, ehk sünnitust vastugi võtma. Loomulikult olime kohe heameelega nõus. Tallinna poole teel olles adusime, et olime veetnud päeva imelises kohas, mis õhkab muinasjutulist atmosfääri. Seal kasvavad hobused, kes hakkavad juba lähiajal võitma kõige mainekamaid võistlusi, ja kus töötavad ütlemata avatud ja sõbralikud, oma ala tõeliselt armastavad inimesed.